Netiajastu

Ma olen sündinud sellises imelikus vahes, kus ma olen saanud elada pool oma elust ilma igasuguste netita ning ülejäänud poole seda kasutada saanud.

Ilmselgelt on mul siis ka oma arvamus asjast ja minu oma kaldub sinna pigem negatiivse poole. 

Aga räägime alustuseks ikka natuke positiivsest ka. 

Nüüd kui peaaegu kõike on võimalik läbi neti teha on oma asjade kallal toimetamine palju lihtsam. Selle all mõtlen näiteks, e-mailide kasutamist(kirjad, arved), informatsiooni otsimist, pangas käimist, suhtlemist, uudiste lugemist, meelelahutuse leidmist.

Ühesõnaga lihtsus.

Ja kui naljaks see ka pole, siis miinus tuleb täpselt selle sama asjaga seoses. 

Nimelt keerulisus.

Inimesed on suutnud muidu lihtsa asja liiga keeruliseks ajada.

Nimelt kiputakse tahtma kõike netikeskkonda panna ja meile kui noortele, kes koolis käivad annab see ikka tugevalt tunda.

 Kujuta ette, et tuled eelmisest koolist ja sul on nii mõnelegi erinevale netilehele kasutaja tehtud. Lisaks on sul vähemal üks maili aadress ja kui oled nagu mina, siis on neid mingil põhjusel  lisandunud, niiet neid on kaks või kolm...

Mis uues koolis juhtub on see, et alustuseks tuleb uus kasutaja siseveebi, mis asendab nüüd ekooli(või mõnda muud sama põhimõttega lehekülge). Sellega on siiski veel hästi, sest ID-kaarti saab sisselogimisel kasutada. 

Edasi lähed esimesse arvuti tundi ja tuleb välja, et sul on nüüd portal.offices kasutaja järgmiseks kolmeks aastaks(kool tellib või midagi sellist). See on põhimõtteliselt, siis üks suur kasutaja, millega saad sisse logida arvutis oma kasutajasse ja ka portal.office lehele. Saad omale dokumente pilve laadida, e-maile saata jms...

Edasi teeme ka kasutaja moodlesse, et ikka aju tööd teeks nende salasõnade ja kasutajanimede meeles pidamisega.

No lähebki meelest saad toksida sisse ome neli erinevat e-maili aadressi, sest ega sul ju ometi meeles pole, millisega sa selle kasutaja sinna tegid, ja küll nad sulle selle kasutajanime ja salasõna saadavad. 

Liiga palju kasutajaid ja sooviga elu lihtsamaks teha suudeti hoopis vastupidisega hakkama saada.

Aga sa ju harjud sellega või no tõenäoliselt ignoreerid neid kasutajaid väljaspool kooli, kui võimalik. Seda kuni ühel päeval küsib direktor sult emaili ning kui talle meenub, et kõigil on ju nüüd need portal.office meilid, siis ütleb, et sa seda ikka kasutaks ning hakkab edaspidi infot sinna saatma...

Tõenäoliselt nii mõnigi õpetaja mainib, et sa seda portal.office meili ikka muul ajal ka kasutaks.

Vabanust, aga minu arvates on see väga nõme. Ma saan aru selle mugavusest(kõigi kasutaja on nimi.perekonnanimi@luua.ee), aga olgem ausad, keegi ei viitsi veel ühe kasutajaga jamada. Teiseks, mis saab kolme aasta pärast kui kool läbi. Booh oli kasutaja ja booh enam pole. Bam, kadunud kõik saadetud kirjad ja pilve laetud dokumendid. 

Mis ma siis teen?

Ilmselt on seal võimalus selle konto alles hoidmiseks, aga no mina ei hakkaks selle eest raha maksma, eriti veel, siis kui ma pole seda kasutajat ise tahtnudki.

Ühesõnaga liiga palju jamamist ja mina olen selle pärast tusane.

Huvitavat

Teate, mis mina vahepeal tegin? 

Ma käisin matkal.

Okei. Kõik kes mõtlevad, et sellise ilmaga, nüüd talvel, siis see oli umbes kuu aega tagasi ja ma lihtsalt ei ole juhtunud sellest varem kirjutama. 

Kuigi ei saaks öelda, et ilmad oleks palju paremad olnud kui viimastel nädalatel. Oli küll soojem, aga paras koerailm oli sel nädala kui matkal käisime. Aga kui ööbida saab ahjuküttega telgis, siis on matkamine ju iga ilmaga tore.

Kogu see matka teema algas sellest, et meie põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja võttis kätte ja hakkas korraldama järgmist matka(kolmas matk, mida ta õpilastele korraldanud on). Matk oli küll mõeldu põhikoolile, aga kuna meie vanas klassis oli nii mõnigi huviline eelmistest kordadest, siis läks nii, et umbes pooled minu vanast klassist olid ka tulemas.

Saime info ja mis seal ikka. Laenasin omale tuttavate käest lebomati ja magamiskoti ning kooberdasin ühel reedel kooli ette, et sealt edasi juba teiste matkalistega Nõva poole sõita.

Jalgsimatka stardipaigas määrisime endale näkku camo(sest miks mitte) ja liikusime, siis edasi telkimispaiga poole. 

Tegelikult rääkisime natuke täpsemalt ka camost. Matka korraldaja, kelle sõjaväes käigust polegi nii kaua möödas teadis meile rääkida, millist camo erinevates olukordades kasutatakse ja sai täitsa ära ka öelda, kellel meist oli metsa camo ja kelle mingi muu.

Jalgsimatk seekord väga pikk polnudki, aga sihtpunkt oli selle eest imeline.

Männimets ja liivane rand. Nii mõnus lihtsalt. 

Erilist tegutsemist ja tööd meil seal ei olnud niiet see oli mõnus puhkus. Sai mängitud, liivas möllatud, niisama naljatatud ja muljetatud.

Tegime näiteks munaviske võistlust. Pidime paari vahel muna edasi ja tagasi viskama(ilma et see katki läheks) ja kes suutsid seda kõige kaugema vaheamaaga teha olid võitjad. Juba esimesel ringil selgus, et keskkond oli selle mängu jaoks natuke vale. Muna lihtsalt ei lähe maha kukkudes katki, kui pinnaseks on sammal ja liiv. Nii suutsin mina koos Ketriiniga veel selle võistluse ka ära võita, mis sellest, et muna kinni püüdmine nii väga ei õnnestunud. See lihtsalt ei läinud maha kukkudes katki :D

Õhtul kui ilm oli üpriski külm, siis sai nautida lõkke ääres ja telgis olemist.

Öösel ma palju ei maganud, sest ei olnud jälle südant järgmist ahjvalvet üles ajada, aga teinekord polegi nii tähtis see magamine. Vahel peab hoopis vaim puhkama.

Nii umbes viie aeg ajasin järgmise vahetuse üles ja selle asemel, et magama minna ronisin hoopis õue ning imetlesin selget taevast ja merd.

Ilus oli!

Detsember

Paar nädalat mõtlen juba siia kirjutamise peale ja pole lihtsalt jõudnud. Muidugi on ka veel see dilemma, et ei oska midagi kirjutada või on liiga palju ideid. Mõtisklesin siin tükk aega ja otsustasin, siis et kooliteema võiks sobida.

Ma arvan, et praegult on hea aeg esitada see küsimus, et kas ma olen oma eriala valikuga rahul.

Jah ma olen :)

Mul on hea meel, et otsustasin Luuale tulla ja seda eriala õppima hakata. Ma ei tea, kas see on just see asi, mis ongi mulle 100%, aga võin öelda, et siiani pole ma seda mitte karvavõrdki kahetsenud. 

Ma ei saa öelda, et mulle meeldib tohutult kool. Ma lihtsalt ei armasta kella peale ärkamist, aga kui olen ärganud ja end klassi või töökotta vedanud on juba kõik hea.

Aga täpsemalt, siis mis ja miks mulle ikkagi meeldib?

Praktiline töö.

Meil on vähemalt pooled tunnid nädalas praktilised. Minu jaoks on praktilised tööd alati nauditavamad olnud ja neid tehes möödub tihti peale ka aeg kiiremini. Kuna mulle eriala ka meeldib, siis ilmselgelt on mul enamjaolt ka huvitav.(Kui ei ole just 24/7 sillutiste panemine ja üles võtmine. See võib ajapikku väga tüütuks muutuda...)

Lisaks praktiline töö teeb tugevaks ja mulle täitsa meeldib, et mu kätele on kerged musklid tekkinud :D

Teooria.

Hetkel on meie tunnid erialaga seotud ja nii on ka teooriatundidega. Asjad mille kohta õpime on huvitavad ja minu meelest ka kasulikud. Ma ei ole enamjaolt eriline teooria tundide armastaja, aga kuna hetkel on meil praktilisi tunde väga palju, siis ma naudin neid väheseid teooria tunde täiega. Juba lihtsalt see, et ei pea jälle neid tööriideid selga ajama on nii mõnus :D

Tunniplaan.

Meie tunniplaan on iga nädal erinev, mis tähendab, et mingit rutiini tekkida ei saa, mis sobib mulle hästi.

Kodused tööd.

Meil on koduseid töid üsnagi vähe ja enamjaolt on need, siis kui ei jõuta oma asjadega valmis või puudutakse. Tööde arv sõltub ka sellest, mis tunnid on käsil. Meil on hetkel palju praktilisi töid ja nig kontrolltöid ja tunnikontrolle meil peaaegu et pole.

Vaheajad.

See on nüüd kahe otsaga asi. Ma valetaks kui ütleksin, et mulle ei meeldi vaheajad, aga Luuale käies ei ole olnud mul nii suurt vajadust nende järgi. Eriti just nädalase sügisvaheaja järele.
Ja kui isegi on vaheaja ootus, siis on see teistel põhjustel.
Ma täitsa ootan juba jõuluvaheaega, aga mitte sellepärast, et kool oleks jube igav vaid ma tahaks lihtsalt puhata. Nüüd kui olen kolm kuud ilma vaheaegateta koolis käinud, siis saan aru kui väsitav see tegelikult on...


Nii nagu on igal asjal olemas omad plussid on seal ka miinused.

Paar asja mida mina olen oma eriala juurs täheldanud on infoliikumine ja õppematerjali kättesaadavus(?).

Info liikumine on siin vahel tõesti kehv. Üheks põhiliseks põhjuseks on ÕIS. Ma arvan, et iga õpilane, kes on saanud enne ekooli kasutada saab aru, et see on mõtetult keeruline. Ma mäletan, kuidas ma selle esimest korda avasin ja üritasin leida oma koduseid töid, hindeid ja muid selliseid asju. Selleasemel, et kõik oleks peamenüüs näha pean ma oma asju kuskil x valikute alt otsima.
Ja kui lihtne on ära unustada koduste tööde vaatamise, kui need on kuhugi ära peidetud...

Teisele asjale ma paremat pealkirja ei osanud panna, kui õppematerjali kättesaadavus. Tegelikult on asi selles, et meil ei ole õpikuid ja raamatuid, mida kasutame vaid tihtipeale on nii, et õpetaja räägib ära ja meile peakski nagu selle ühe korraga kõik meelde jääma(Ja mis saab siis kui ma puudun) Kui sa tahad, siis tõenäoliselt leiaksid raamatukogust raamatuid, mis samast teemast räägivad, aga olgem ausad. Enamus noori ei viitsik seda raamatiut otsima minna...

 Niiet siin ongi siis, miks mulle meeldib mu valitud eriala õppida ja mis on selle juures miinused :)

Pildid Soome tööpaigast

 Ma mõtlesin, et lisan ikka paar pilti sellest ka, kus ma Soomes töötasin. Sellest on nüüd küll juba peaaegu kuu aega möödas, aga parem hilja kui mitte kunagi :) 

 Kirik ja pildi all osas paistavad sangarihauad, mida meie hooldasime.

Siin on näha kaks kolmest osast, kus me muruniidukiga muru niitma pidime. 

 Ja see niitmise ala läks pikalt alla nagu siin näha.

Pean siin ära mainima selle vaate, mis sinna taha jääb. Mulle meeldis iga päev vaadata, kuidas me oleme mäe peal ja maastik langes, kuid tagant paistsid siiski metsad, mis olid taas kõrgemal.

Esimesed nädalad koolis

Ma olen nüüdseks käinud kaks nädalat Luual ja natuke seda koolielu ka näinud.

Esimene nädal möödus mul kiirelt.

Teisipäeval ja kolmapäeval olid tavalised tunnid, kuid neis oli rohkem asjaga tutvumist, kui tegelikku õppimist.

Kõik tunnid olid paaristunnid, mis on hea, kui on vaja midagi tehtud saada, aga igavate tundide puhul on see jama... Nii oli istutusalade rajamine ja hooldamine näiteks väga huvitav, aga karjääri planeerimine jällegi nii igav, et uni tuli peale ja raske oli seal need kaks tundi istuda.

Nägime ära ka paar õpetajat ja esmamulje on hea. 

Neljapäev oli meil väljasõit Tartu. Käisime ühes ettevõttes, mis tegeleb muruga(seemnest kasvatamine, vaibad, nende paigaldamine jne). Sealt edasi läksime töö riideid proovimas ja päev saigi lõuna ajal läbi.

Mina jäin siis Tartu, et bussile hüpata ja koju sõita. Paar tundi oli mul vaba aega, mis oli tegelikult väga tore. Sain poodides käia ja ka 1. septembri Tartut imetleda, mis on minu meelest väga lahe. Nii palju õpilasi, 1. klassist kuni ülikoolini, kõik pidulikes riietes, mõndadel koolivormid, kellel jälle mütsid jne.
Kui mul poleks olnud vajadust ja tahtmist natuke poodides ringi vaadata oleksin võinud kogu selle aja ka lihtsalt pingil istuda ja neid noori vaadata :)

Teine  nädal hakkas meil praktikaga.

Sain kogu nädala arboreetumis rohida, riisuda, multši vedada jms teha. 

Õnneks saime ka istutada ja vaadata kuidas uusi istutusalasi luuakse ning saime teada, kuidas kantakse töö plaanilt istutusalale.

Lisaks sellele käisin ka õpilasesinduse koosolekul ja plaanin ka edaspidi selle liikmeks jääda. Asi oli täitsa huvitav :)

Ainus asi millega seal ette peab vaatama on ülesannete jagamine. Nad annavad sulle ülessande nii, et sa ise sellest arugi ei saa. Üks hetk küsivalt sult arvuti kohta ja järgmine hetk pead sina infolehti tegema....

Kolmandal nädalal oli meil ka praktika.
Me rohisime, multšisime, istutasime, potistasime, neutraliseerisime turvast, lõikasime oksi, rohisime, vandusime ja naersime kui sirelid müügiplatsil oma pottidega püsti ei seisnud ning istusime niisama :P
Olime paar päeva Neemaga, kellega oli töö suhteliselt lihtne ja oli hea juttu rääkida.

Kolmandal nädalal oli meil ka rahva jaotus huvitav. Pooled meist olid töökojas ja ülejäänud arboreetumis. Mina koos kolme poisiga olin arboreetumis ja me majandasime seal. Poistega töötamine on teinekord keeruline ka. Eriti kui juhendaja ütleb järjekordselt:"Ja las poisid viivad need kärupeale."
Ma tahan ka midagi teha! Ega ma siia selleks tulnud, et käru peal istuda ja töö tegemist vaadata,..

Üldiselt oli see kogu praktika aeg tore. Vähemalt palju parem, kui kuskil klassis 8 tundi istumine :)

Luua Metsanduskool

 Umbes neli kuud tagasi tulin ma koos paari klassikaaslase ja õpetajaga Luuale. Esimene mõte kohale jõudes oli, et siia ma küll ei tule. Päeva lõpus ma sama meelt enam ei olnud...

Pidin valima, kas keskkool või Luua Metsanduskool ja siin ma nüüd olen :D

Eile õhtul saabusime koos Avelyga ühikasse.(Avely on mu klassikaaslane põhikoolist ja kuidagi juhtus nii, et meil tekkis plaan samasse kooli minna) Siin selgus, et toakaaslasete pärast me muretsema ei pea, sest oleme samas toas. 

Me olime valinud VIP toad, mis tähendab, et ühes boksis on köök, vannituba-WC ja kaks kahest tuba. Esikut jagame teise samasuguse boksiga. Kõrvaltoa rahvast pole veel näinud, aga boksi naabrid on täitsa toredad :)

Istusime eile õhtul nendega ja rääkisime elust-olust. Saime nii mõndagi kooli ja inimeste kohta teada ning soovitusi, mida teha või mitte teha. Õpivad nad maastiku ehitust. Nii eile kui ka täna kuulsin üpriski palju neilt oma õpetajate ja tundide kohta :)

Saime enam vähem oma asjad ka pakitud ja nii umbes 11 ajal läksime magama. 

Magama jäämine oli natuke raske, sest olin elevil tulevase koolipäeva pärast, lisaks sellele võõras kohas ja ühikas oli väga soe.

Uni läks kella seitsme aeg ära. Põhjuseks oli see, et nii kuumas ei saa ju magada...

Päev algas aktusega, kus naabrid meile turvat mängisid(istusid meist mõlemal pool niiet võõrad poisid ei saanud külge lööma tulla :P ). Tervitati meid, räägiti natuke koolielust ja muutustest ning kutsuti meid ükshaaval ette, et meile nänni jagada. Saime puust joonlaua, võtmehoidja ja pastaka.

Peale seda saime söömas käia ja edasi kursusejuhataja tundi. Kursusejuhataja on meil hästi tore naine. Selline natuke vanem, tundub hästi soe karakter ja ei olen nagu hirmu tema juurde rääkima minemise pärast. :)

Tehti meile ka väike ringkäik ja sellele järgnes praktika seminar. Rääkimas olid mõned ettevõtete juhid ja noored. Jutt oli siuke pool huvitav. Vahepeal oli väga huvitav ja siis jälle mõtlesin oma asju, sest nii igav oli :D 

Üldiselt on tore olnud ja eks homme näe, mis tundides saama hakkab.

Tööelu sai läbi

Nii nagu pealkiri ütles on minu tööelu selleks suveks lõppenud. Kolm nädalat tööl käimist sai eile läbi.

Mida see surnuaia töö endast, siis ette kujutab?

Surnuaial on tavaliselt 1 või rohkem inimesi, kelle ülessanne on hoida surnuaia muruplatsid, haudade ümbrused ja kõnniteed korras. Lisaks sellele on teatud arv sangarite(sõjas hukkunute) haudasid ja hoido haudasid.

Hoido haudad on hooldamisel olevad või hooldamisele antud hauad. Töötajad istutavad sinna lilled, kastavad ja väetavad neid ning rohivad ja riisuvad kui vaja. Meil oli neid koos sangari haudadega nii umbes 500.

Tööpäev algab meil tavaliselt kell seitse ja on 8 tundi pikk, reedeti 6. Meie puhul algas nädal tavaliselt muru niitmise ja/või lillede rohimisega, lisaks trimmerdamine. Nädala lõpus oli teede rohimine ja riisumine.

Töö oli esimesed kaks nädalat tore ja aeg läks kiiresti. Kolmandal nädalal hakkas kooli ootus tekkima ja nii tundusid tööpäevd pikad...

Sain teha mitmeid erinevaid töid:muru niitmine, rohimine, lillede väetamine, trimmerdamine, puhuriga teede lehdetest puhastamine, põõsaste maha lõikamine, liivaplatsi asemele muruplatsi tegemine.
Lemmik töö oli murutraktoriga muru niitmine(kõige lihtsam ja vähem tüütu :P) ja kõige hullem oli kõnniteede rohimine(kohutav)...

Paaril korral käisime ka mu ema töökohas ja sain veel paaril teisel surnuaial käia.Võimalus oli ka kahes kirikus käia, mis on ka alati huvitav.

Seega üldmulje tööst on, et oli täitsa normaalne töö. Vahel on tüütu ja vahel mõnus :)