Luua Metsanduskool

 Umbes neli kuud tagasi tulin ma koos paari klassikaaslase ja õpetajaga Luuale. Esimene mõte kohale jõudes oli, et siia ma küll ei tule. Päeva lõpus ma sama meelt enam ei olnud...

Pidin valima, kas keskkool või Luua Metsanduskool ja siin ma nüüd olen :D

Eile õhtul saabusime koos Avelyga ühikasse.(Avely on mu klassikaaslane põhikoolist ja kuidagi juhtus nii, et meil tekkis plaan samasse kooli minna) Siin selgus, et toakaaslasete pärast me muretsema ei pea, sest oleme samas toas. 

Me olime valinud VIP toad, mis tähendab, et ühes boksis on köök, vannituba-WC ja kaks kahest tuba. Esikut jagame teise samasuguse boksiga. Kõrvaltoa rahvast pole veel näinud, aga boksi naabrid on täitsa toredad :)

Istusime eile õhtul nendega ja rääkisime elust-olust. Saime nii mõndagi kooli ja inimeste kohta teada ning soovitusi, mida teha või mitte teha. Õpivad nad maastiku ehitust. Nii eile kui ka täna kuulsin üpriski palju neilt oma õpetajate ja tundide kohta :)

Saime enam vähem oma asjad ka pakitud ja nii umbes 11 ajal läksime magama. 

Magama jäämine oli natuke raske, sest olin elevil tulevase koolipäeva pärast, lisaks sellele võõras kohas ja ühikas oli väga soe.

Uni läks kella seitsme aeg ära. Põhjuseks oli see, et nii kuumas ei saa ju magada...

Päev algas aktusega, kus naabrid meile turvat mängisid(istusid meist mõlemal pool niiet võõrad poisid ei saanud külge lööma tulla :P ). Tervitati meid, räägiti natuke koolielust ja muutustest ning kutsuti meid ükshaaval ette, et meile nänni jagada. Saime puust joonlaua, võtmehoidja ja pastaka.

Peale seda saime söömas käia ja edasi kursusejuhataja tundi. Kursusejuhataja on meil hästi tore naine. Selline natuke vanem, tundub hästi soe karakter ja ei olen nagu hirmu tema juurde rääkima minemise pärast. :)

Tehti meile ka väike ringkäik ja sellele järgnes praktika seminar. Rääkimas olid mõned ettevõtete juhid ja noored. Jutt oli siuke pool huvitav. Vahepeal oli väga huvitav ja siis jälle mõtlesin oma asju, sest nii igav oli :D 

Üldiselt on tore olnud ja eks homme näe, mis tundides saama hakkab.

Tööelu sai läbi

Nii nagu pealkiri ütles on minu tööelu selleks suveks lõppenud. Kolm nädalat tööl käimist sai eile läbi.

Mida see surnuaia töö endast, siis ette kujutab?

Surnuaial on tavaliselt 1 või rohkem inimesi, kelle ülessanne on hoida surnuaia muruplatsid, haudade ümbrused ja kõnniteed korras. Lisaks sellele on teatud arv sangarite(sõjas hukkunute) haudasid ja hoido haudasid.

Hoido haudad on hooldamisel olevad või hooldamisele antud hauad. Töötajad istutavad sinna lilled, kastavad ja väetavad neid ning rohivad ja riisuvad kui vaja. Meil oli neid koos sangari haudadega nii umbes 500.

Tööpäev algab meil tavaliselt kell seitse ja on 8 tundi pikk, reedeti 6. Meie puhul algas nädal tavaliselt muru niitmise ja/või lillede rohimisega, lisaks trimmerdamine. Nädala lõpus oli teede rohimine ja riisumine.

Töö oli esimesed kaks nädalat tore ja aeg läks kiiresti. Kolmandal nädalal hakkas kooli ootus tekkima ja nii tundusid tööpäevd pikad...

Sain teha mitmeid erinevaid töid:muru niitmine, rohimine, lillede väetamine, trimmerdamine, puhuriga teede lehdetest puhastamine, põõsaste maha lõikamine, liivaplatsi asemele muruplatsi tegemine.
Lemmik töö oli murutraktoriga muru niitmine(kõige lihtsam ja vähem tüütu :P) ja kõige hullem oli kõnniteede rohimine(kohutav)...

Paaril korral käisime ka mu ema töökohas ja sain veel paaril teisel surnuaial käia.Võimalus oli ka kahes kirikus käia, mis on ka alati huvitav.

Seega üldmulje tööst on, et oli täitsa normaalne töö. Vahel on tüütu ja vahel mõnus :)

Lase mõttel lennata

Kui ma selle blogi idee kuu algul ette võtsin, siis mõtlesin, et ei taha kirjutada seda päris nii nagu tegin seda eelmises. Tähendab see seda, et blogi postitus algab "pole ammu kirjutanud" või "pole midagi väga juhtunud" ja sealt edasi läheb, siis kirjeldus, mis ikkagi toimunud oli. Igakord üks ja sama, mis võis ajapikku päris tüütuks muutuda.

Ma üritan siinses blogis oma kirjutamis oskust parandada ja natuke ka uues stiilis uutest asjadest postitusi teha.

Täna kirjutaksin natuke oma mõtte maailmast. Et mis seal naiste peas ikkagi toimub? :D

Need mõtted, mis kirja panen on kõik olnud mul peas kui ma surnuaial omaette tööd olen teinud.

"Juttu tuli jälle Willest. Ei tea, kas see oli see mees, kes siin enne selle kollase traktoriga sõitis? Et selline töötaja, kes surnuaedade vahel mingit teatud tööd käib tegemas? Mehe ramm ja muu selline? Lotta pidi ta ju homme teisele surnuaial võtma..." arutan ma endamisi ise samal ajal sellest samusest kollasest traktorist mööda kõndides. 

"Nää, selle nimi ka Wille,"pobisen ma iseendale, firma nime lugedes.

Muigan omaette ja mõtlen:"Wille sõidab Willega..."

***

Järgmise päeva hommikul olen päris üllatunud, kui Lotta sõidab minema kollasel traktoril.
"Niiet see Wille, kellest räägiti nagu tavalisest inimesest oli traktor? Meest nimega Wille polegi?"

Turtsatan omaette ja mõtlen, kuidas ma sellest enne aru ei saanud.

***

Teen esimest sõitu surnuaia murutraktoriga.

"No see rool käib ikka liiga kergelt! Kuidas ma sellega pöörama peaksin kui see juba natuke rohkem keeramise peale on valmis 60 kraadist pööret tegema?!" Kirun ma oma ette, sest olen harjunud roole väänama.

Jukerdan sellega seal edasi ja jõuan järgmise probleemini:"Pagan tagumine traktori osa, igal pool jääb ta ette!"

***

"Polnudki see nii raske. Oli vaja ainult rooli tunnetus kätte saada," kiitlen ma ja manööverdan hauakivi ja tee äärise vahele. Hakkan sealt ennast välja tagurdama ja avastan, et see traktor elab jälle oma elu (ei, ega mina ju süüdi pole). Üritan edasi tagasi jõnksutades ennast välja saada, aga kuidagi ei õnnestu...

***

"Cause this is thriller, thriller night."

***

Oleme surnuaia keskmes, kus traktoriga muru niita ei saa ja kasutuses on käsiniidukid.

"Ja kas ta mahub sinna vahesse? Ja läheb, läheb, läheb... Mahtus! Ja ta tegi seda!"

"Kas tal õnnestub see kurv välja võtta? Pöörab, pöörab... Tundub, et natuke on raskusi. Aga ei, ta tegi seda!" kisab hääl mu peas, mis kõlab täpselt nagu spordi uudiste kommentaator ja seda kõike veel soome keeles ka.

***

"Jälle jutt Willest. No ma ei saa aru, kas on selle nimeline inimene ka või lihtsalt traktor. Räägivad ju nagu inimesest!"

***

"We are the world, we are the children
We are the ones who make a brighter day
So let's start giving
There's a choice we're making
We're saving our own live
sIt's true we'll make a better day
Just you and me"

***

"Ei tea, kas riideid saab ka taaskasutada nagu plasti ja klaasi?"
"Ei kujuta nagu ette, " vastan iseenda küsimusele.

"Aga ei tea kaua ta kõduneb? Kas kõik riided kõdunevad või ainult puuvillased, kanepist ja sellised?Mis on üldse kõige loodussõbralikumast materjalist riided? Peaks googeldama."

***

"See teede rohimine(kõblaga umbrohi lahti) ja riisumine on ikka kõige tüütum töö. Keegi peaks mõtlema välja masina, mis sellega hakkama saaks. Näiteks midagi muruniiduki taolist, kus algul läheks killustik ja umbrohi sisse ja välja tuleks ainult killustik. Mhh, päris hea idee! Teaks natukenegi tehnoloogiast võiks ju ise proovida."

***

"Peaks täna õhtul blogisse kindlasti postitama. Ja seekord ikka teeks ka seda mitte lihtsalt ei mõtleks, et võiks."

***

"Ei tea kas on mingi Michael Jaksoni nädal neil seal Soome raadios?"mõtlesin, kui olin jälle raadiost kuuldud viisi hümisema hakanud.

*** 

"Ma sain siit ilma Elina abita välja!" rõõmustan murutraktoril, kui järjekordsest keerulisest kohast olen end välja manööverdada suutnud.
"Peale seda küll enam autojuhi lubade tegemise pärast ei pea muretsema. Ma võin veel käru load ka teha," mõtlen entusiastlikult.

Pähe lööb, aga küsimus:"Kas käru jaoks on lube vaja?"

***

"Millest seal blogis ikka kirjutada? Juhtunust? Oma mõtetest pidin kirjutama... Ja piltide tegemise pean meelest pidama, et need ka mingi hetk saaks üles panna."

***

"Kuidas on kõige parem komposti teha?"

***

"Trimmerdades küll mõelda ei saa, kui ma just kogu peenart lilledega maha ei taha niita."

Need siis mõned minu paljudest mõtetest, mis mul töö ajal läbi pea käivad...

Töö

Käes on kolmapäev ja olen saanud kolm päeva tööl käia. Selle põhjal ei oska hinnangut veel anda, sest pole veel kõike teinud ja eks ta hetkel uus ja huvitav ka.

Praeguseks olen saanud teha selliseid töid: rohimine, lillede väetamine ja muru niitmine nii käsi niidukiga kui ka murutraktoriga. Ükski töö pole veel väga tüütama hakanud niiet see on hea.

Päevad on korralikud kaheksa tunnised ja mõni päev oleme ainult ühte tööd teinud, aga peab mainima, et kui palka saad, siis kipub kõik libedamalt minema :)

Mida ma ise ehk kõige rohkem kartsin oli varajane ärkamine. Töö hakkab kell seitse ja me lähme veerand-pool seitse minema, mis tähendab, et pean enne kella kuute ärkama. Kooli ajal oli mul seitsme ajal ärkamine raske, mis siis kella poole kuuest rääkida...

Tõsiasi on see, et need kaks asja on täiesti erinevad. Tööle on juba nii palju meeldivam minna, et see parandab isegi ärkamise raskust. Ei ole neid vastumeelseid mõtteid, et miks ei taha minna nagu olid kooliga...

Kui on raske ärgata, siis selle ainus põhjus ongi liiga lühike öö ja nii ongi hetkel kõige raskem õhtusesse rütmi saamine. Kell kümme peaks juba kindlasti voodis olema ja ei ole, siis enam mingit arvutis/telefonis olemist. Võibolla loeb 10-20 lehekülge raamatust ja ära magama. Kõige parem varjant oleks see kui pool kümme juba magaks. Saaks ilusti 8 tundi und täis.

Tegelen sellega, aga hetkel pole veel edukas olnud...

Kolmest päevast kõige toredam oli ilmselt tänane, sest me ei olnud Elinaga kahekesi vaid kohal olid ka mu ema ja tema töökaaslased, kes töötavad siin kandis ühel teisel surnuaial. Nad tulid täna meile abiks(ei mäleta, kas lihtsalt või oli nende surnuaial matus- kui on matus ei saa tööd teha ja pole mõtet niisama tööpaiga köögis ka istuda) ja nii saime ära niidetud enamus kohti, mis peab niitma käsiniidukiga ja Elina tegi koos Kaiga ka veel mingit tööd(ei pannud tähele mida). Lõunaaeg ja kohvipausid on ka huvitavamad, kui rohkem inimesi on niiet meil oli üpriski lõbus :)

Päev oli natuke lühem, sest peale lõunat hakkas mingi hetk sadama ja tööd me teha, siis ei saanud.

Nüüd on vist enam vähem mu tegemised kirja pandud ja ei hakka siin seda postitust venitama ka. Kell juba üksteist... 

Looduse võlud

Sel nädalal olen näinud vaat, et kõiki loodusnähtusi, mida siin maal praegusel aastaajal näha võib. 

Mõned päevad tagasi sain nautida vaadet vikerkaarele, mis oli otsapidi meie õuel. 

  

Eile õhtul sai jällegi öist taevast imetletud. Kui kell südaöö poole tiksus ja pimedaks läks vedasime me(mina, ema, vend ja ema sõbranna) keset õue tugitooli ja diivani, et seal tähti vaadata saaks. Lisaks sellele nägime me kõik ka vähemalt kahte langevat tähte ja üsna pea ilmusid taevasse virmalised. 

Siin Soome lõunaosas ei olnud need küll sellised eredad ja värvilised nagu me oleme harjunud telekas nägema, aga ka need valged, milles võis aegajalt õrna rohekat tooni näha, olid ilusad. 

Aegajalt näitas keegi jälle mõne lennuki, sateliidi või mõne muu masina poole, mida me tuvastada ei suutnud kuna säras see kõikidest teistest valgusetäpikestest kolm korda tugevamalt ja seejärel kadus see valgus jälle ühtlasel, kuid kiirel tempol ning ilmus võib olla kümme minutit hiljem uue koha peal ja kadus taas.

Põhja poole vaadates või paaril korral põuavälku näha, mis oli omakorda vaatepilt. 

Välk selges taevas ja sellele järgnes ainult täielik vaikus. 

Selleks hetkeks arvasime me, et oleme näinud kõike, mida võimalik, aga siis ilmusid välja veel mingid imelikud valgused, mis kaugemal pilvede peal ringi ratast liikusid. Mõtlesime ja arutasime, mis need olla võiksid. Lõpuks olime välja mõelnud neli vastuse varianti.

Esimene: Seal taga oleva pilve peal oli tulnukate kosmose laev ja need on selle all olevad tuled, mis läbi pilve paistavad...

Teine variant:"Üle põllu naabrid on taskulampidega väljas. Kuigi need lambid peaks ikka väga tugeva valgusega olema.

Kolmas variant: Seal kuskil(tulede kaugust tegelikult ju ei teadnud) on sõjaväebaas ja valgused tulevad, siis selle platsilt.

Neljas variant: Midagi mille peale me ei tulnud ja see on ka kõige tõenäolisem variant. :)

Nii olengi ma siin olles näinud kümne meetri kaugusel olevat vikerkaart, langevaid tähti, sputnikut, lennukit öises taevas, virmalisi, põuavälku ja mingeid seletamatuid tulesid taevas.

Tere!

Kirjutamise tuhin tuli!

Olen viimased nädala aega Soomes vanemate juures viibinud ja kuna mu töö hakkab alles uue nädala esmaspäevast, siis on mul päevad läbi lihtsalt vaba aega olnud. Selle aja see olen läbi lugenud neli raamatut. Viimane neist juhtus olema Epp Petrone "Minu Ameerika", mille lugemise lõpetasin paar tundi tagasi. Peale seda tekkis endal ka jube tahtmine kirjutada ja nii ma end siit bloggerist leidsin...

Kirjutaks siia lühidalt minust ja sellest blogist ka. 

Ma olen põhikooli lõpetanu, kellel on plaan see sügis alustada ametikoolis maastikuehitaja erialal õppimist.

Vabal ajal meeldib mulle teha kõikvõimalike asju, mis on huvitavad või käib nendega lihtsalt kaasa hea seltskond(laulukoorid, trennid, tuletõrjesport, jahil käimine jne).

Samas olen ka väga laisk inimene :D

Mulle meeldib olla linna melus, kuid alati peaks olema olemas võimalus maale põgeneda.

Ma plaanin viimased kolm nädalat oma suvevaheajst Soomes tööd teha.

Ma olen ka varem blogi pidanud ja tookord kirjutasin seda kõigile Eesti tuttavatele.

Seekord kirjutaksin, siis ema ning teiste pereliikmete ja sõprade jaoks.

 Lugema on muidugi oodatud kõik kelle huvi.